Hopa e. Ape e. Hoppenhof

Hopalinn Lätis Vidzemes samanimelises piirkonnas, mõis, läti keeles Ape, 1782 Hoppenhof, Oppes muischa (mõis). Kohalikud on kutsnud ka Opa ja Ope. Vene keeles Гоппенгоф (Goppengof)

1421 aastal andis 1421. aastal andis Liivi ordu kapten Sigfried Lander von Spanheimi mõisa Gerhardile Hoppele ja perekond Hoppe valitses seal 1528.a. -ni. Linna nimi pärineb arvatavasti perekonnanimest. Hoppe on alamsaksa variant sõnast Hopfen ’humal’ ja viitab humalakasvatusele või -kaubandusele. Läti nimi võiks olla mugandatud samast perekonnanimest, eeskujuks humalat tähendav sõna apinis. Vrd ka isikunimi Ape, mida on tuntud XVI saj Kuramaal.

19. sajandi lõpust alates hakkas Ape kõvasti arenema kui mõisavalitsejaks sai Axel von Delwig.  1903 hakkas asulast läbi minema kitsarööpmeline Valga–Gulbene raudtee, mis hoogustas arengut. Pļaviņase (saksa keeles Stockmannshof)-Gulbene-Alūksne-Ape-Valka liin pikkusega 211 km (197 versta) avati reisiliikluseks 15. augustil 1903.

19.10.1919 – Vabadussõda. 2.Jalaväepolgu orkester ja sõdurid Hopa (Ape) raudteejaamas vahepeatuses sõidul Marienburgist (Aluksne) Valka

Kitsarööpmeline soomusrong nr 4 Hoppa (Ape) jaamas Põhja-Lätis 1920. a märtsis

Ape mõis peale Läti iseseisvumist

1924-l aastal renditi Ape mõisakompleks Põllumajanduskoolile. Aastatel 1950 kuni 1996 asus Ape mõisa peahoones haigla. Praegu on hoone maha jäetud.

Postimees 11.08.1926

Avatud uus piiripunkt Eesti – Läti piiril. Eesti – Läti piiril avati omavahelisel kokkuleppel – Hopas tollipunkt. Tollidirektori poolt on punkti ülemaks määratud hra B. Weidenstrauch, asudes 3.aug. kohustetäitmisele.

 Lõuna-Eesti, 3 august 1927

Hopa alewi eestlased ümber rahwustumas. ….Enne Eesti-Läti piirijoone tõmbamist, oli Hopa alevikus ligi pooled eestlased, kuid pääle piirijoone tõmbamist kolisid mitmed ärimehed, kes enam-wähem suurema haridusega, kodumaale, kuna järeljäänud wähem haridusega kogu aeg on sunnitud lätlaste keskel elama. Lätlased on alewi elanikkele tööandjaiks, nii on ka need sunnitud kogu aeg läti keelt kõnelema. Ajalehti loewad kohatised eestlased wäga wähe ja nii puudub peaaegu igasugune side kodumaaga. Õnneks on Hopa alewi naabrusest paar noormeest Walgas keskkooli lõpetanud ja nende ülesanne olekski ajalehtede lugemist koha pääl õhutada ning kohaliste eestlaste ümberrahwustamist takistada. Ka segaabielud on paljud eestlaste järeltulijad liitlasteks muutunud.

1928 sai Hopa linnaks. Linnast 18 km idas asuvad Opukalna (läti Apekalns, kohalik hääldus Opekols, vrd läti kalns ’mägi’, sks Oppekaln) kirik ja kirikumõis, mille järgi on nimetatud kihelkond. Enamus vanemad majad on ehitatud dolomiidist, mida kaevandatakse Ape lähedal ka tänapäeval.

Foto 1910-ndatel Stacijas (Jaama tn) ja Pasta (posti) tänava nurgal.

Apes on huvitavaid kohti, üks on Vaidva jõe ääres olev liivakivi paljand. Pilt 1930-ndatest, praegu on kallas oluliselt suurem, kuid osaliselt alla kukkunud.

Postimees 13.09.1930

Hopa linnas (Lätis) elab 145 eestlast. 1927. a. asutasid sealsed eestlased Hariduse Seltsi. Praegu on seltsil 60 liiget. Et selts muutuks elujõulisemaks, selleks osteti ühelt Eesti kodanikult majad ühes wastawa maalaga. Hopa linnavalitsus, kes majade ostmisel kasutas omas eesõigust ja Hariduse Seltsilt maja omale ostis. Seelle linnavalituse otsuse tagajärjel on seltsi arenemisvõimalused tublisti wähenenud. Elavat tegevust näitab Aluksne Eesti Hariduse Seltsi Vana-Laitsna osakond, mis asutati 1928. a.  Hiljuti korraldas see selts peomis hästi õnnestus. Muret teeb sealsetele eestlastele, et nende kooli õpetajad on lätlased, küll eesti keelt oskajad, kuid eestlaste seltskonnaelu vastu ükskõiksed. Nüüd on Wana-Laitsna eestlastele ergutawalt appi tulnud teiseltpoolt piiri: peol esines Wastse-Roosa koor Th. Pettai juhatusel.

Postimees (1886-1944), nr. 341, 15 detsember 1931

Ape Eesti seltsimaja ehitus 1933

 Wõru Teataja, 25 juuli 1934

Hopa Eesti Seltsile walmib rahwamaja. Juba möödunud suvel algas Hopa Eesti Selts endale rahwamaja ehitust, mis on tänini jõudnud juba katuse alla. Seltsimeta saab nägus, kahekordne ktwiehitus ja kui vähegi seltsi majandusline külg lubab, loodetakse hoone valmis seada juba sügiseks. Seltsimaja hällis ja Eesti vaimu elustamiseks Hopas, korraldab Hopa Eesti selts pühapäeval, 29. juulil Hopa tuletõrje aias vabaõhu jumalateenistuse ja õhtul kontfett-balli. Jutlustama ou palatud Hargla koguduse õpetaja J. Maior ja ülempreester P. Kolon, Ritsikult. Kontserdiga esineb Vastse-Roosa laulukoor Th. Pettai juhatusel ja Mõniste ja Varstu Tulet. Üh. pasunakoor.

Postimees 25.07.1934

Lätis valmib eesti seltsimaja. Juba möödunud suvel algas Hopa Eesti Selts endale rahvamaja ehitamist, mis on nüüd valmimas. Hoone ehitustöödega ollakse niikaugel, et seltsimaja on katuse all. Eesti seltsimaja Hopas tuleb õige nägus kahekordne kiviehitis. Hoone ehitisega tahetakse lõpule jõuda sügiseks. Seltsimaja heaks ja eesti vaimu elustamiseks Hopas korraldab Hopa Eesti Selts eeloleval pühapäeval [29. juuli] suurema vabaõhujumalateenistuse ja kontserdi, millest tegelastena osa võtavad Võrumaa tegelased.

Postimees 16.02.1935

Üliõpilased lähevad läti eestlastele kõnelema. Nagu selgub, on üliõpilaskonnal avanenud võimalused saata eeloleval Vabaduspäeval kõnelennu raamides kõnelejaid ka väliseestlaste – nimelt Lätis elavate eestlaste juurde. Kõnelejaid tahetakse saata Aluksnesse, Hopasse, Vana-Laitsnasse ja Riiga. Praegu on kindlad kõnelejad ja aktuse kava täitjad Aluksne jaoks. Kes teistesse paikadesse kõnelejaks lähevad, ei ole veel selgunud. Igatahes majanduslikust küljest sedakorda kõnelejate saatmine nimetatud kohtadesse väliseestlaste juurde raskusi ei tee.

Päewaleht, nr. 157, 8 juuni 1935

Ape (Hopa) eestikeelne algkool on asutatud Ape linnas 1922. a. Ape algkool on eestikeelne komplekt lätikeelse riigi algkooli juures. Komplekt on lahutatud läti koolist. Temal puudub internaat ja õpetaja korter. Internaat on korralik, on olemas harmoonium, õppeabinõud on ühised läti kooliga. Eestikeelses raamatukogus on umbes 100 raamatut, lätikeelne on ühine läti kooliga. Koolis on jällegi ainult 4 klassi ja 1 eelklass ühes komplektis. Õpilast on eelklassis 4. 1. kl. 4. 2. kl. 5. 3. kl. 3 ja 4. kl. 2. kokku 18 õpilast. Suurem hulk lapsi on linnast. Et eestikeelsel koolil puudub 5. ja 6. klass, siis õpib kõrwalolewas Ape lätikeelses koolis 9 eesti last.

Teiseks puuduseks on asjaolu, et eesti komplekti juhatajaks on lätikeelse algkooli õpetaja abikaasa, kes küll oskab enam-wähem eesti keelt, kuid on lätlanna.

Ka Ape eestlased ehitawad endile seltsimaja, kuid rahapuudusel on ehitus pooleli. Eesti riigiwanem on sellele seltsimajale määranud 1000 kr., Eesti Haridusselts Riiast on annud laenu 3000 kroonj, Eesti haridusminister olewat hiljuti ka määranud summa, kuid kohapeal ei teatud meel, kui suur see on. Maja on ehitatud turu ääre. Alumine majakord tahetakse wälja üürida. 2. Korral asuks kool. Saal kawatsetakse siis juure ehitada, kui kogutakse uut raha. Ape eestlased tahawad koolijuhatajaks meesjõudu eestlast, kes hakkaks ka seltsi elu arendama.

Postimees 17.06.1936

Eestlaste ühispidu Lätis. Jaanipäeval, 24.juunil korraldab Eesti Organisatsioonide Liit Lätis esimest korda ühispeo kõigile Lätis elavatele eestlastele. Peo asukohaks määras liidu peakoosolek Hopa linnakese Eesti piiri läheduses. Peo asukoha valiku põhjustas suursündmus Läti eestlaste elus: on valminud eesti seltsimaja Hopas, mille õnnistamist peetakse samuti jaanipäeval. Majaõnnistamist on palutud toimetama õpetajat J. Kimmeli Tartust. Üksikasjalikumalt on pidustuste kawa järgmine: kl 12 päewal waimulik talitus ja aktus kõnede, terwituste ja lauludega. Kell 7 õhtul ühispidu seltsimaja aias, kus esinevad Riia Eesti Haridus ja Abistamisseltsi, Wana-Laitsna Eesti Haridusseltsi “Koit” ja Aluksne Eesti Hardiduseltsi segakoorid üksikult ja koos.

Waba Maa, nr. 274, 27 november 1937

Kodumaa killud Aluksnes ja Apes.  Kodumaa on unustanud meid…. Mitmeti erinev Aluksne eestlaste elust on see piiriligidases Ape ehk endises Hopa linnakeses, mis seisab liiwase põhjaga ilusa Waidawi jõe kaldal, wastu meie Mõnistest ehk “Mehkamaad”. See on endine Wastse-Roosa wald wõi nüüdne Läti Jaun-Rosases, mille wallamaja seisab Hopast waevalt kilomeeter eemal. Apes on ümmarguselt 1000 elanikku ja ta on sarnane meie Anstlaga. Siinsed eestlased pole sisserännanud elanikud, nagu Aluksnes, waid põlised kodanikud, kelle esiwanemad põlwnevad samast paigast, olles waid piiri ajamisel jäänud meie aladest wäljapoole. Nende arw linnakeses wõib moodustuda ümmarguselt 100-150 hinge, kuna ümbruse külad aga on eestlastest peremeestest rikkalikumalt asustatud. Linnakeses elawad eestlased on enamuses käsitöölised – kingsepad, pagarid, puuseupad jne. kuid ka kaupmehed ja majaomanikud, nagu wõib näha ärisiltidelt, millel eestipäraste nimede lätistamisesrt on üle saanud tuttawa läti s-ga lõpul. Muide on praegu Lätis käimas ka kõwa talunimede sunniwiisiline lätistamine. Sellega tuleb paljudel taludel endale ristida ka päris uus nimi, kuna seni huwitawal kombel mit mel pool terwes külas kõik talud on kannud ühesugust nime, küla nime. Hopast on pärast piiriajamist lahkunud palju eestlasi, müües oma maja wõi äri ja kolides Eestissee. – Seda kawatsewad mitmed praegugi, kui waid leiduks ostja, kes suudaks maksa korraga wälja terwe hinna. Saabudes Aluksnest Apesse hommikul, seisis jaamas pikk rida talumeeste wankreid — oli peekonsigade wõtmine.

Kohe hakkas kõrwu kõwa wõrukeelne jutt, mida aeti siin ja seal wankrite juures. Eestist tulnud eestlastega oldi wäga sõnaohtrad, ni-ng üksteise wõidu pajatati siinse elu rõõniudest ja muredest, ühtlasi kuuldus mõudagi huwitawal erinewust eesti ja läti põllupidaja wahel. Lätis on seatud sisse nn. wiljaraamat, kuhu iga talu peab märkima oma wbljasaagi. Rukki ja uisu eramüüki ei ole, see läheb riigile. Weslil käies märgib mölder raamatusse jahmatatud wilja hulga, nii et raamatust peab alati näha olema, kuipalju talu on wilja müünud, kuipalju ise tarwitanud, kuipalju seda weel alles on. ühel waukril istus eesti perenaine pisikese pojaga. Teretades neid, wastas poisike mo-‘ ka otsast: „Labdieu!” Minuga westeluud eestlane lõi ‘”ünarnukiga irooniliselt poisikese isa küljekontide wahele ja tähendas: „Kas taa Poig sul Riiast om waih?…” Sellepeale meez kostis wäikeses segaduses: „See poiss oskab kõik keeled…” Ning en näe, siis wäike noormees tegi suu lahti ja rääkis ka eesti keelt. Ning kohe kuulsin, et ei ole ime, kui siin piiri ääres, otse wastu Eestit, lapsed hakkawad muutuma lätlasteks — niipalju muret ou olnud eestikeelse kooliga. Hopa Eesti haridusselts asus mõne aasta eest ehitama oma rahwamaja selle lootusega, et sinna paigutada oma eestlaste rahwamajale hiljuti ilusa toetusummana 2000 latti. Teiseks Hopa eestlaste püüdeks on saada 6-kl. algkooli ja 2 õpetajat. Seni on õpetajäte küsimus olnud tõige kurwem, kuna ümbruses on puudunud eesti keelt õieti oSkaw haritlaskond ja õpetajakohi! on täitnud istkud, kes ise eesti keelt puudulikult oskawad. Selles mõttes oli tulewikulootuseks Hopast Tallinnas ^»eda» googiumi lõpetanud noor õpetaja Tuwikene, kellest oodati uut koolijuhatajat. Kuid millegipärast ta sai teenistuskoha Latgalliasse Wene piiri ligidale. Praegune eesti kool aga annab lõpetajaid, kes õieti ei oma el eesti ega läti algharidust. See nähe on wnnud õpilaste arwu kiiresti kahanemisele ja praegu õpib koolis 20 õpilast. Korralikkuds ruumide ja 5. ja 6. klassi juureawamisel ühes eesti haridusega õpetajate palkamisega -see tõuseks kohapealsete tegelaste arwestamisel wähemalt 30-uele. Kahe wiimase klassi puudumine on wiiuud hulga õpilasi läti kooli, wälja arwatud mõni kangelane, kes käinud 30 km kaugusel Aluksne eesti algkoolis. Hiljuti tekitas kohapeal ärewust juhus, knS kooli ^võimlemisõpetaja löönud eesti õpilast. Seisukohawõtmiseks eesti kooli wanem kutsus kokku lastevanemate koosoleku. Ka Waua-Laitsinas, kus töötab eestiset kooli. Sama tingimusega on Riia Eesti klassikomplekt, on seoses kooliküsimusega olSelts auuud ehitamiseks toetust ning praegu nud ärewusi ning seal on mitu eesti tegelast ou hoone walmis, mille wäärtust wõib hi«- saanud karistada 150- ja 200-latiliSte rahanata 20.000 latile. Korjanduste ja ohwrimeelse tööga on aidanud kõik eestlased kaasa, küll kiwe ivedades, materjali ja raha kinkides. Hopa eesti seltsimaja on ühtlasi terwes Põhja-Latwijas rahwamajaks, mis püstitatud sellisel kodanike ühistööl. Eesti klassikomplekti ülewiimiue sellesse uude majja aga ei ole teostunud, kuna wõimudelt selleks ei saawutaiud luba, kuigi ruume kooli jaoks pakuti odawama üüriga Läti kooliwalitsus muidu hoolitseb kooli eest kõige paremini, maiustades õpilasi sooja lõuna ja jalanõudega, mida ka kõik eesti õpilased ou saanud. Samuti muretsetakse lätipoolsete raamatute ja õppeabinõude eest, kuua eestikeelne õpetus aga loomulikult südame ligi ei seisa. Sellest kõigest rääkides tuli aga kuulda ütlnst: ! „Kodumaa on meid maha jätnud… Ei kui maksetakse eramaja eest, milles praegu > tea, mispärast seal räägitakse niipalju raha kooli eestikeelne klassikomplekt töötab. Prae guste ruumidega aga ei olda sugugi rahul, sest need asuwad kiwimaja teisel korral, millele wiib kitsas puittrepp, kuua wastu koolimaja aknaid asub restoran, mille ligidus koolile ei tohiks olla lubataw. Selles asjas pole saadud muudatust, kuigi Hopa eesti seltsi tegelased on teinud korduwalt sõite Riiga ja Walla. Samal ajal aga Läti walitsus on hindamiswäärselt määranud Hopa Wahi põllutöökooliswuse säilitamisest, kui selleks tegelikku abi et anta?” Hopa eestlased ümbruse talude? teewad tugewat põllukultuuri ja seda juba ühes lätlastega. Mitmes seltsis töötatakse koos. Nii on Hopa ühispangas kirjatoimetajaks eestlane. Lastele püütakse anda põllumajanduslikku haridust. Kohaliku eesti haridusseltsi esimehe K. Troska poeg on õppimas Eestis

W. U.

Maa Hääl : maarahva ajaleht, nr. 146, 17 detsember 1937

Lõuna-Eesti, 3 jaanuar 1940

Jõulusõit läbi Lõuna-Eesti maastiku. Kontrastid. Jõulupuu Ape Eesti Haridusseltsi rahvamajas.

Õieti olid siis juba küll jõulud Mööda ja löheneaias aastawahetus, kui õhtupoolikul Wastse-Roosa Koolimaja õuel teiselt poolt piiri meile — Hargla õpetajale hra Maiorlle ja minule — wastu sõitnud külamehe saani istufime. Aga pakane oli paras jõuluaegne Ja selgest taeroaft paistew loojenem päike fädetas Maldama jõe kaldaid palisjawaid lumifeid ja härmatises puid nagu rikkalik höbeda1a kulla linik. Ning ümbritsew mägismaastik samuti aina sätendas. Ei ole nende ridade kirjutaja Kunagi näinud kaunimat jõulupilti ning nagu ühest suust kinnitasime stis kolmekesti tore on talwine, ISuluhärmatifes Lõuna-Eesti maastik päikeseloojangul! Kui maid osakesegi sellest saaks rikkumatult wiia heade laste jõulutnppa, kas stia- wöi stnnapoole piiri, kalli kingitusena Läti eesti lastele, kuhu me külla sõita kawatsefimegi. ,Tga meil nüüd enam polegi palju maad, warsti oleme piiril ja Apesse saab sealt waid weel neli kilomeetrit,’ lohutab küüdimees, põline, kuid oma rahwust Mitaw ja hindaw läti-eestlane hra S., nagu kartes, et hoolimata kaunist Ümbrusest külm wöiks teha meile talud on juba teisel pool piiri,’ osutub ta piitsgwarrega kauguses paistma – tele malgetele katustele: Hobune peatub mana kõrtsihoone ees — fee on Wastse-Roofa piiri’ Eestis. Kuid raskust on tekkinud surnu matmisega. Surnu Üle piiri toomiseks peab olema Eesti Politseitalituse luba. Selle saamine on aga aeganõudew ja tülikas ja sellepärast paljud on pidanud loobuma oma wiimsest joomist. Ega meie ei tea, milleks niisugune karm korraldus tarwilik on ja sellepärast me, piiritagused eestlased tihti olemegi omawahel arutanud, et kas ei oleks küllalt sellest, kui surnu ületoomiseks jätkuks arsti tunnistusest, nagu sellega lepiwad Läti ametiwõimud’. .Tõepoolest, arstitunnistusest peaks jatkuma, wkhemalt neil juhtudel, kui perekonna matusepaik asub Eestis’, oleme meiegi pastoriga kõnelejaga ühel armumisel, Kuid armumisest ükfi olukorra muutmiseks on mähe ja sellepärast piiritagune suguwend mõtab meilt lubaduse, et. pküakstme wastawate asutiste kaudu selgitada, miks on wäliseestlasele ta wiimse soowi rahuldamine tehtud nst keeruliseks. ij)n juba widewik, – kui jõuame Ape tSnawatele. See on naaberriigi wäikelinn umbes 900 elanikuga, neist Üle 300 eestlase, .Eks Hopa oli warem päris eluwõimos keskus ja warem elas eestlast stin wõrdselt lätlastega, kuid

.Eks see jõulupuu korraldamine ole. lastele ju suureks rõõmuks, kuid ärge imestage, kui meie lapsed ei oska pugeda jõulusalme, pole Koolis õpetatud .. .’ Kuidas nii? Teil ju peaks stin

mait mastuküstmufe .Oma kool meil küll on, kuid mis sest suur kasu! Suurt korda seal ei ole. Õpetajal, pr. Karjusel on mees küll eestlane, õpetaja isegi ema poolt eestlane, kuid eestlusest ta suurt lugu ei pea ja on päris mure, kuidas kooliga tulewikns saab, kui nii edasi läheb. Praegu seal maid 13 õpilast, wanemad ei taha lapfi sinna wiia kui ei ole korralikku õpetajat,’ seletatakse mulle wastuseks mitmest suust korraga. Nst hargneb jutt kohapealsest elust-olust, kuni koguneb jöulupuulist. Neid tuleb lähedalt ja kaugelt, kuni 5—6 kilomeetri kauguselt taludestki, hoolimata käredast pakasest. Awar ruum, mis täidab meel ehitamata rahwamaja saali-aset, on rahwast tulwil. Suuri ja wäikseid. Nurgas asetseb jõulupuu. Seintel paistamad silma Läti ja Eesst eitnijuhtide pildid, ning lisaks neile Lydia Koidula pilt. Hardumuses kuulatakse õpetaja Maiori fisukat jumalateenistust. EÜs järgneb terme rida sisukaid olema eesti kool?’ esitan kõhklenlasteettekandeid, hästi selgeks õpituö- ja—lõpuks toredaid, puhtas eesti keeles ja julgelt ning sorawalt loetawaid jõulusalme pea igalt mudilaselt. Ometi jõulusalmid I Kes neid õpetas, kui koolis seda ei tehta? .Näete, see noor tütarlaps seal, prl. Puudist, tema on meie noorte hing ja wirgutajo. Oleks meil rohkem niisuguseid kohapealseid eest! haritlast!’ seletatakse healmeelel.

MavaDetiis Valgas. Nagu teistes linnades, nii ka Walgas saabus? uus aasta ilma suuremate pidnstusteta ja lõbutsemisteta. Wana traditfiooni kohaselt külastati õige arwukalt kirikuid ning ei unustatud küünlaid süüdata omaste haudadel. Wana-aasta õhtul Walga teater korraldas.Södes” iga-aastase segaeeskawaga lõbusa wana-aasta ärasaatmise ja uue-aasta wastuwõtu. .Säde’ oli sel puhul rahwast tui* mil, kes tublisti naerda said Walga näitlejate poolt ettekantud naljaettekannete ning lühinäidendite Me. Kitsamale ringile toimus uue-aasta wastuwõtmine ohwitseride kafiinos. Ka Walga restoranid ei saanud nuriseda külastajate puuduse Lle. Sellele waatamata möödus öö ilma politseiprotokollideta. Ka kodustes ringides ei olnud puudust heast tu-

Tõesti on heameel Ja heameel just uue-aasta wastuwõtul. Kauast ka rohkearwuttsel mudilasperel. Igale jätkus ilus jõulupakike ja lisaks nende ridade kirjutaja poolt Eesstst kaasa wiidud raamatukene. Ning lõpuks, kui saali ilmufid pillimehed, andes hoogu jalakeerutuseks wanadelegi, stis unustust kõik mured, wähemalt ajutiselt, tundes, et mõõral pinnal asuwasse eesst majja on faabuuud rõõmsad ja tõelst ed eesti jõulud. . . Tiit.

 

Postimees 18.04.1940

Eestikeelsed jumalateenistused Läti eestlastele. Ka Hopa ja Aluksne eesti kogudusele oma õpetaja. Piirimaade sekretär valter Viks ja Lõuna-Eesti Kultuurühingu asjaajaja O. Kajari viibisid pikemal ringreisil suuremates Läti eestlaste keskuses. Ringreisil arutati eriti usuellu puutuvaid küsimusi, … Praegu on oma õpetaja ainult Riia eesti kogudusel, … on kavatsus oma õpetaja ametisse kutsuda ka Hopa ja Aluksne eesti luteri usu kogudustele, kuna eestikeelse jumalasõna kuulutamise punktid avataks Ipikusse ja Heinastesse. …

Elīna Zālīte – tõlkis palju Eesti kirjandust Läti keelde

Elīna Zālīte (sündis 19. oktoober 1898, Läti, Alūksne rajoon Trapene vald,  Vososi talu, suri 7. aprill 1955 Riias) oli läti kirjanik ja tõlkija.

Õppinud Jaunlaicene vallakoolis, õppis Valga tütarlaste gümnaasiumis, mille juhatajaks tol ajal oli kirjanduslike huvidega direktor Marta Pärna. Viimases klassis haigestus ja küpsuseksamid sooritas eksternina 1918. aastal Tartu tütarlaste gümnaasiumis.

Töötas õpetajana Alūksnes ja Hopas ning dramaturgina Riia Kunstiteatris, seejärel vabakutselise kirjaniku ja tõlkijana. Olnud tegev ka Riia muusika-komöödiateatri kirjandusala juhatajana.

Kirjanduse alal debüteeris 1921. aastal eesti luule läti keelde tõlkijana, avaldades Villem Grünthal-Ridala luuletuse “Ohvrikivi”. Seejärel avaldas ka originaalvärsse ja proosat. 1929. aastal ilmus tema tõlkes “Kalevipoeg”. Tõlkinud ka A.H. Tammsaare “Kõrboja peremehe” (1925), “Tõe ja õiguse” I-IV (1936) ja “Elu ja armastuse” (1938), samuti Eduard Vilde, August Kitzbergi, Oskar Lutsu, Mait Metsanurga, Hugo Raudsepa, Friedebert Tuglase jt. teoseid. Tõlkinud soome keelest Aleksis Kivi “Seitse venda”

Kirjutanud ka näidendeid, millest eesti keelde tõlgituina on avaldatud komöödiad “Armu väikesed vääratused” (1932), “Šokolaadiprintsess” (1947) ja “Sõna on naistel” (1952).

Maetud Rainise kalmistule.

Apes asub Elīna Zālīte memoriaalmuuseum, mille ekspositsioon pärineb 1973. aastast, asub see Dzirnavu tänav 24, Ape.

Suleti kitsarööpmeline raudtee

1970. aastate alguses suleti liiklus Eestis Valga ja Lätis Eesti piiri lähedal paikneva Ape vahel. 1. jaanuarist 1973 suleti liiklus Lätis Eesti piiri lähedal paikneva Ape ja Alūksne raudteejaama vahelisel teel, mis peatselt demonteeriti (Alūksnes paiknenud Nõukogude sõjaväeosa jaoks polnud senist kivisöe ümberlaadimispunkti enam vaja)

Wõrumaa Teataja, nr. 83, 19 juuli 2008

Ape linnal on sünnipäev – Ivi Kaarna

NAABRID • Tänavune aasta on Ape juubeliaasta . Linn tähistab 80 aasta möödumist linnastaatuse saamisest .

Ape ehk Hopa asutati 19 . sajandi teisel poolel Riiga viivale kaubateele . Sealt sõitsid läbi postiveokid ja linna tähtsaimat tänavat nimetatakse praegugi Posti tänavaks . Ape käekäigust ja sünnipäevast rääkisime linnapea Astrida Harjuga , kes on juhtinud Apet viimased seitse aastat .

Eestlasi on Apes alati elanud , sest tegu on piiriäärse linnaga . 1925 . aastal elas Apes 146 eestlast . Ape Eesti haridusseltsi mõte pandi kirja 27 . detsembril 1927 , mil algatuskogu Jakob Jursi eestvedamisel otsustas , et Ape eestlased vajavad haridusseltsi eestluse säilitamiseks . Selts tegutses vahelduva eduga 1940 . aastani . 1994 . aastal selts taastati ja nüüd kuulub sellesse umbes 30 liiget .

Eestluse vaimu aitab Apes hoida koostöö Mõniste vallaga . Alates 1995 . aastast on valla partneriteks Ape linnavalitsus ja kultuurimaja ning Ape Eesti selts . 2002 . aastal allkirjastati Mõniste valla ja Ape linna koostöö ja sõbralike suhete arendamise lepe . Linnal on head suhted ka Rõuge vallaga , käsil on isegi üks ühine projekt .

Läti regionaalpoliitika näeb ette omavalitsuste liitumist ja Aluksne rajooni jääbki tulevast aastast vaid kaks omavalitsust : Aluksne ja Ape .

„ See ei muuda meie elus eriti midagi , sest oleme oma naabrite , s . o nelja vallaga ammu koostööd teinud . Meil on palju ühiseid plaane ja ettevõtmisi . Nemad käivad Apes , meie käime nende juures ,” ütles Astrida Harju .

Tänavusel juubeliaastal on Apes juba palju korda saadetud . Lõpetati muusikakooli hoone renoveerimine , valmis spordihoone ja uuendati kultuurimaja . Tähtsaimana nimetas Astrida Harju kiriku ehitamist Apesse .

Apesse ehitatakse kirik „ Kiriku makett on valmis ja paneme selle rahvale vaatamiseks välja . Kui meeldib , võime Ape kirikule augustis nurgakivi panna ja kohe läheb ehitamiseks . See on harv juhus , kui Lätis ehitatakse täiesti uus kirik . Apes pole kunagi kirikut olnud . Paljud meie inimesed käisid Roosa kirikus ja mujal ,” lausus ta .

Ape sünnipäevaüritused kulmineeruvad 22 .-24. augustil . Linna peatänaval ehk vanal Posti tänaval on igal majal oma ajalugu ja seda püüavad majaelanikud siis ka kajastada . Kui majas oli kingsepatöökoda , siis nüüd on see ka maja ees tänaval . Kui küpsetati saiakesi , siis nüüd näidatakse maja ees sama tegevust . Iga maja elanikud püüavad elustada ajalugu ja näidata elu nii , nagu see 19 . sajandil sellel tänaval oli . Kuidas see välja kukub , on näha 23 . augustil .

„ Oleme püüdnud apelasi perekonniti kaasa haarata . Iga perekond teeb seda , mida os-

kab , alates laulust ja pillimängust kuni igapäevaste majapidamistöödeni . Üheskoos tegutsemine välistab hilisemad nurinad ühe või teise asja üle . Saame alati öelda , et tule ja tee ise kaasa . Pealegi liidab selline isetegemine linnarahvast ,” seletas Astrida Harju . „ Meil on kogemus juba olemas ja sellepärast arvan , et perekonnad on hea meelega nõus ennast esitlema .”

Loomulikult tehakse nendel kolmel augustipäeval palju muudki . Esinevad külaliskollektiivid ja Ape oma isetegevuslased . Külla on kutsutud kuulus Läti tšelloansambel Melo-M koos tantsugrupiga .

Kellel mahti , võib Apesse sõita ja vaadata , kuidas naabrid pidutsevad ja kuidas nende plaanid sujuvad . Ehk on meilgi sealt midagi kõrva taha panna . •

W.T. 26 Veebruar 2013 – Eesti Hariduse Seltsi majal mälestustahvli avamine Hopa (Ape linnas 24.02.2013

SINIMUSTVALGE NAABERRIIGIS

Pühapäeval, Eesti Vabariigi 95. aastapäeval kell 13 avati Hopa (Ape) linnas endise Eesti Hariduse Seltsi majal mälestustahvel. Avamise juures oli Ape linnapea Astrida Harju, kes rääkis lühidalt maja ajaloost ning sellest, et maja on kasutusel praegu Ape muusikakooli ja sotsiaalmajana. Eesti Hariduse Selts lõpetas Apes aktiivse tegevuse 2005. aastal, mil maja anti üle Ape linnale tingimusel, et seal jätkata hariduse ja sotsiaalsete teenuste pakkumist ning maja seinale paigaldatakse mälestustahvel. Pühapäeval saigi linna lubadus täidetud ja majale tahvel paigaldatud. Tahvel on kujundatud sinimustvalgetes värvitoonides.

Mälestustahvli avasid Ape eestlased Dzintars Raibekas ja Liiga-Maija Senina. Avamisel osales kokku paarkümmend inimest, kel on Eesti juured või kes käivad pühapäeviti eesti keelt õppimas. Pärast tahvli avamist oli maja teise korruse saalis väike kontsert, kus esinesid muusikakooli õpilased.

Apes sündinud eestlanna Liiga-Maija Senina oli Ape Eesti Seltsi viimane juhataja. Senina rääkis, et Eesti maja hakati ehitama 1930. aastate keskel ja ta oli planeeritud kaheosalisena, lisaks põhihoonele mõeldi teha veel suur saalihoone. Hoone oli mõeldud seltsi tegevuseks ja laste koolihooneks. Põhihoone sai valmis, ent saaliosa jäigi valmis ehitamata. Siis tulid peale okupatsioon ja sõda. Pärast sõda asus hoones Ape rajooni täitevkomitee, hiljem õppisid seal vene lapsed. Pärast iseseisvuse taastamist taotles Ape eestlane Valentina Suur maja tagasi ja Ape linn andiski maja Eesti Seltsile tagasi. Kuivõrd hoone oli halvas seisus, siis otsustati maja kinkida Ape linnale tingimusel, et seal jätkab tegevust haridusasutus.

Enne sõda elas Apes sadakond eestlast, nüüdseks on eestlasi alles jäänud paarikümne ringis. Tulevikus on kavas Ape Eesti majas avada väike muuseum-tuba, mis tutvustab seltsi tegevust.